Praktika lasteaiaks oli Mustamäe 118.Lastepäevakodu. Meie grupist olime seal kuuekesi, jagatud paarideks kolme rühma vahel. Kõik pidime pidama praktikapäevikut ning iga korra kohta tegema sissekanded. Peale rühmakasvatajate tegevuste vaatlemist, pidime kohe alustama ka ise. Viisime läbi kõik tegevused, mida lasteaia päevakava sisaldas. Sinna kuulus ka hommikvõimlemine koos klaverisaatega – ausalt, ma ei usus , et seda tegin. Võimlemistund oli kõige mahukama ettevalmistusega. Üksteise tegevusi käisime kõik vaatamas ja pidime neid analüüsima. Mulle meeldis praktikal kõik – lapsed, kasvatajad, juhtkond, rääkimata praktikakaaslastest ja praktikajuhendajast. Praktika päev oli kord nädalas ja minu meelest reedel, sest sealt kiirustasime alati rongi peale, et koju sõita.
Praktikagrupi tüdrukustest said ka kooliaja parimad sõbrad. Suhtlesime pikalt ka pärast kooli ja kahega tänaseni. Ei saa jätta kirjeldamata meie väga ilusaid praktikapõllesid. Lasime need kõik ühesugusest riidest ja ühesuguse lõike järgi teha. See oli selline tagant nööbitava seelikuosaga põll, ilusad laiad satsid õlgadel ja allosas. Kanditud äärtega, muster oli rohelise-mustaga. Kõik imetlesid ja kiitsid meie põllesid. Kahjuks pole mul ühtegi pilti kus nendega oleksime. Põlle oli mugav teiste riiete peale panna.Tol ajal esitati nõudmisi ka välimusele, meile öeldi, et juuksed võiksid olla kinni ja küüned lühikesed.
Mäletan üht nääripidu, mille pidime meie (praktikandid) eeskavaga sisustama. See tähendas näidendit, kuhu siis lõpuks ka näärivana oli kaasatud. Tegelased näidendis olid kuu, lumehelbed ja keegi veel…, aga mina olin nõid ja tegin seal midagi halba. Lugu looks, aga tore oli hoopiski eellugu. Näärivanaks oli Gunnar Kilgas, temale selgitasime oma kava ja leppisime kokku kuidas ja millal ta tuleb, tegime koos grimmi ja rääkisime.See oli selline eriliselt tore olemine ja tegemine koos päris näitlejaga.
Üks mälestus nääridest veel. Ma ei mäletagi täpselt, kas olin siis juba seal lasteaias tööl või veel praktikal, aga ühel hommikul tuli metoodik ja palus, et oleksin kohe algaval sõimelaste peol näärivana. Ma ei tea, kas keegi kes lubas oli tulemata jäänud või mis , aga väga ootamatult see tuli ja ma ei tahtnud üldse seda teha. Aga palumine oli tungiv. Kiirelt riided selga ja selgitamine, julgustamine, et ole nagu oled, väikestel ongi hea, kui väiksem ja vaiksem ja mahedama häälega. Metoodik andis mulle ühe ilusa pehme helesinise jänese, et see võiks olla nagu minu sõber ja mingi jutt sellega ….Ja tegelikult oligi tore, keegi ei nutnud ega kartnud. Toimus aga selline vahejuhtum. Rääkisin seal midagi oma sõbrakese- jänesega ja korraga oli üks väike poiss minu juures ja palus väga , et ma selle jänese temale kingiksin. Olin korraks nõutu, aga kogusin end ruttu ja laususin, et kahjuks ma ei saa, sest sõpru ei kingita ära. Aga jänes tegi talle pai ja siis tahtsid kõik pai ja vahejuhtum lahenes ilusti. Teised kiitsid mu leidlikkust ja minul oli hea meel, et selline mõte tuli.
Pikk suvine praktika oli Türil. Tahtsime sõbrannaga ühte lasteaeda ja ka saime.Türil oli vist mitu lasteaeda, meie olime ühes uuemas ja suuremas. Elasime seal samas lasteaias ühes ruumis, kus oli veel igasugu tavaari, aga me mahtusime ära ja nii oligi. Minu praktikarühmaks sai sõim, aga sõbranna hakkas tööle rühmas, kus lapsed jäid ka ööseks. Koju viidi nad nädalavahetuseks. Oli üks selline aeg. Kõige tähtsam oli töö ja põllumajanduses olid hooajal päevad pikad. See oli see kangelaslüpsjate ja -traktoristide aeg. Tuli ju ülesehitada õitsvat sotsialismi. Keegi kuskil leidis, et laste jaoks on kõige parem koht ikka kasvatusasutus ja nii ongi kõik hästi. Kui ma sellele tagasi mõtlen, siis veel praegugi tõmbub süda kurbusest kokku.
Läksin tihti peale enda tööpäeva sõbranna rühma ja koos panime neid lapsi õhtuti magama. Need olid kurvad ja nutused uinumised. Me tegime kõik, et neil oleks tore, rääkisime jutte, laulsime, hoidsime neid süles ja lohutasime…. Siia tahaksin rasvaselt ja suurelt kirjutada NII EI TOHI VÄIKESTE LASTEGA TEHA!MITTE KEEGI JA MITTE KUNAGI.
Päev oli päev ja lapsed unustavad mängides oma mured ja igatsused , aga õhtul tuleb kurbus. Eks muidugi oli lapsi, kes vapramalt toime tulid, kuid nutjaid oli ikka palju. Mäletan, kuidas kaks õde üksteist pesuruumis kallistasid ja lohutasid, kes nuttis patja, kes küsis ja küsis ja küsis.
Üks valus mälestus on viimasest praktikapäevast. See oli reede ja pidime öörühmalaste vanemad ära ootama, et siis ise lahkuda. Vanemad toodi lastele bussiga järgi. Buss tuli ja kõik võtsid oma lapsed. Laste rõõm oli suur. Üks poiss seisis ja otsis ja vaatas-talle ei tulnud keegi järgi. Kuidas ta nuttis…. Neelasime pisaraid ja püüdsime lohutada. Helistasime juhatajale ja ta lausus, et seda on ennegi juhtunud, et ta tuleb ja vaatab millise kasvataja juurde laps nädalavahetuseks saab. Meil oli hullult kiire bussile. Nuttev poiss jäi juhatajaga ja meie jooksime bussile, et Paide sõita ja sealt koju. Eks me olime mõlemad sõbrannaga parajas šokis. Ostsime piletid ja istusime. Oma suure koti jätsin istme kõrvale vahekäiku. Me ei rääkinud terve tee. Kui Paides bussist väljusime, nägin, et mu rahakott, mille olin hajameelselt suurde kotti torganud oli kadunud. See oligi varastatud, kogu mu suvine teenistus, kõik viimse kopikani. Nüüd vajus kõik kokku-see nuttev poiss ja kaotatud raha…Ma istusin kõnnitee äärekivile ja hakkasin nutma, lihtsalt istusin ja nutsin. Sõbranna lohutas ja palus mul püsti tõusta. Ma ei suutnud ja mäletan nii selgelt , kuidas ma mõtlesin, et maailmas on nii palju koledust ja ülekohut.
Kõik haavad paranevad ja meil oli ju parasjagu käsil noorus. Pärast suve algas esimene päris tööaasta. Asjalood kujunesid nii, et mina ja veel üks tüdruk praktikagrupist jäime oma praktikalasteaeda tööle, nad oleks meid kõiki võtnud.
Saime linnaosalt kahepeale ühikatoa koos köögiploki ja wc-ga. Esimene oma kodu! Koos tegime remonti, tõime oma kodudest mis saime ja sobis ja ostsime uued kardinad. Samasuguse kardina riputasime köögiploki ette. Oli väga ilus pesake. Magasime koos ühel lahtikäival diivanil, sest kahte voodit sinna tuppa poleks mahtunud ja me tahtsime , et oleks ikka nagu tuba, mitte magamistuba. Ikka diivan ja diivanilaud kommikausi ja lilledega. Meil käis külalisi ja oli väga tore.
Elu läks omasoodu ja ainult aasta ma selles lasteaias tööl olingi. Abiellusin ja elukohaks sai Kuusalu, millest ma midagi kuulnud polnud. Peale lapsehoolduspuhkust käisin end kohalikku lasteaeda tööle pakkumas. Minu meelest sain ma alguses eitava vastuse, aga mõne aja pärast sain teada, et mind siiski oodatakse.
Täiesti uus ajajärk, uus lasteaed ja uued inimesed.
