KUUSALU LASTEAIANDUSE LUGU
Sisukord
Nagu ikka enne tähtpäevi, vaadatakse tagasi ja meenutatakse vanu aegu. Sellest ajendatuna tekkiski soov kõik see, mis teada, üles kirjutada ja leida inimesi, kellel on mälestusi varasematest aegadest.
Järgnev kirjatöö annab ülevaate lasteaianduse kujunemisloost Kuusalus. Töö ei ole kindlatel faktidel põhinev uurimus, vaid inimeste mälestustele toetuv emotsionaalne lugu. Eesmärk oli koguda mälestusi ja jagada lugu kõigile huvitatutele.
Kõige olulisemaks pidasime mälestusi varasematest aegadest, soovides, et need unustusehõlma ei kaoks.
Meie majas töötav õpetaja Janika Kuuseoja kirjutas 2011. aastal lõputöö teemal „Kuusalu lasteaia Jussike traditsioonid ja väärtused“, mistõttu oli olemas hulk materjali ja tundus kurjast jätta see töö lihtsalt kaante vahele tolmuma. Janika Kuuseoja lõputöös jagasid oma mälestusi kauaaegsed lasteaiatöötajad Sirje Zimmermann, Helmi Urb, Lehte Sits, Ülle Rekk, Ester Pärn, Anu Ojaste, Maila Tamm ning kunagised lasteaialapsed Saima Kallionsivu (Säkk) ja Krista Kirotosk. Vanu aegu tuletasid meelde Sünne Pajumets (Seebald), Sirje Oja (Urb), Irge Proos-Martin ja Triin Roos.
Kasutatud on ka Milvi Rande ja Ingrid Kralli mälestusi Menda Kirsmaa koostatud mälestusteraamatust „Kuusalu rahva elulood“.
Külastasime Pärja Kurge (sünd1935), kes jagas oma mälestusi 1943. aastal tegutsenud lasteaiast Kuusalu Seltsimajas.
Saime kontakti Hedvig Laino (laste mängumuru asutaja Kuusalus 1943. aasta suvel) pojaga.
Rääkisime Ruti Riibergiga, kes oli 1963. aasta suvel Kuusalu lastehoius praktikal ja 1964. aasta suvel asenduskasvataja. Hiljem töötas Ruti meie majas 1982. aastast kuni 2003. aastani.
Käesolev töö ei ole lõplik, edaspidigi on võimalik lisada siia mälestusi, fakte ja fotosid.
Aegade jooksul on lasteaed/-hoid kandnud erinevaid nimetusi:
Veidi ajaloost
Kuidas sai alguse eestikeelne ja -meelne lasteaed ja miks seda vajalikuks peeti?
- sajandi algul, kõige ägedamal venestusperioodil, leidis meie rahvuslikult meelestatud Tartu haritlaskond eesotsas riigi- ja aatemehe Jaan Tõnissoniga, et
… võitluses olemasolu eest on tähtis iga üksik rakuke meie väikesearvulisest rahvast ja selleks on tarvis kasvatada teadlikuks ka need tööliste lapsed, kes hulkusid teispool Kivisilda räbalais tänavail, söömata ja hoolitseva silmata. (Tartu Lasteaia Selts 1905−1935)
Nii avati Tartus 1905. aastal esimene rahvuslik lasteaed.
Muidugi olid lasteaiad Eestis olemas ka juba enne seda. Aastatel 1840−1880 avati Tallinnas kuus lasteaeda, 1872 avati lasteaed Paides, 1878 Pärnus, 1893 Võrus, 1894 Sindis. Kuid need kasvatusasutused polnud ei eestikeelsed ega eestimeelsed.
Vastloodud Eesti Vabariigis peeti tarvilikuks lasteaednike koolitamist riiklikul tasandil. 1919. aastal alustas tööd Tartu Õpetajate Seminar ja aastatel 1920−1927 lõpetas selle õppeasutuse 85 lasteaednikku. Õppeasutusi lisandus ja koolitatud lasteaednikke samuti.
Kuusalu Seltsimaja laste mängumuru
Meile teadaolevad esimesed jäljed organiseeritud lastehoiust Kuusalus pärinevad aastast 1943. Selle aasta suvel loodi Kuusalu Seltsimajja laste mängumuru. Selliseid mängumurusid ja lasteaedu loodi mitmel pool Eestis. Loomise aluseks oli riiklik dokument „Lasteaedade ja laste mängumurude korraldamine“ (Eesti NSV Teataja 1941, nr 9, art 98).
Kuusallu oli tulnud lasteaiakasvataja Hedvig Laino oma 7aastase poja Ivoga, nendega kaasas noor naine oma väikese poja Illimariga. Nemad siis organiseerisid seltsimajja kohalikele mudilastele lasteaia, kuhu tulid 4-12 aastased lapsed kogu ümbruskonnast. Kokku umbes 40 last. Joonistati, volditi paberist, mängiti ja õpiti laule. Ilusa ilmaga oldi palju õues. Lasteaed lõppes septembrikuus näitemänguga lillede ja põrnikate elust tubli aedniku hoole all. (Milvi Rande)
Hedvig Laino (1897–1980) pojalt kuuleme, et Kuusallu tulid nad Loksalt, siis läksid Hagerisse, peale sõda töötas ema Tallinna 4. Lasteaias, kus oli ka juhataja. Ivo mäletab, et teine, noorem kasvataja, oli tema lapsehoidja. Tema nimi oli Elise Aas ja ta oli pärit Viinistust. Sõja ajal põgenes ta laevaga Saksamaale, sealt edasi Kanadasse. Ivo mäletab, et Kuusalus oli imeilus loodus, kus viibiti palju.
Mängumuru laps Pärja Toomvap.
Minu kodu oli Kalda talus Kuusalu külas. Naabritüdruk Eva Rannik (hilisem Rebane) Võnsi talust oli minust veidi noorem. Olime kuue-seitsmeaastased. Läksime hommikul kahekesi jalgsi mööda jalgrada rahvamajja. Jalgrada kulges mööda ojakallast. Emad olid pannud võileivad kaasa. Käia tuli umbes kaks ja pool kilomeetrit. Õhtul tulime sama teed pidi tagasi. Seal lasteaias oli väga huvitav ja tore. Kasvatajaid oli kaks, prillidega oli juhataja Hedvig Laino, kellel oli 7aastane poeg Ivo, teine, noorem kasvataja, oli Salmistust pärit. Nooremal kasvatajal oli ka väike laps Illimar. Kasvataja enda nime kahjuks ei mäleta. Saalis laudade taga voolisime savist, joonistasime ja meisterdasime värvilistest paberitest. Käisime ka käest kinni metsas jalutamas ja meile õpetati lillede, puude nimetusi jne. Meiega tehti ka palju ringmänge. Paljut enam kahjuks ei mäleta. Meenuvad „Kes aias“, „Rukist lõikama“ ... Õhtud lõppesid tavaliselt lauluga „Kuldne õhtupäike, ilus oled sa, kui sa oma läike saadad üle maa“ ... Lõpupidu oli suur ja tolle aja kohta uhke, meile kõigile tehti toredad peakatted, neil, kes näidendis mängisid, olid ka kostüümid. Esinemisriideid aitasid emad õmmelda. Rande Milvi oli rooside kuninganna, Tarni Mare oli jaaniussike. Peolauale tõid emad kodudest, mis kellelgi võimalik, sest aeg oli väga vaene. Mäletan, et minu ema andis mulle juba hommikul kaasa viljakohvi ja kooki. Peale pidu oli ühine pildistamine, kased olid seina juurde pandud. Kõik lapsed said endale fotod mälestuseks, ka see oli väga haruldane, sest sellel ajal tehti nii harva pilte. Minu lasteaiaaeg kestis kahjuks ainult kaks kuud. Lusti ja rõõmu oli palju, oli väga tore aeg Kõige noorem laps meie seas oli Ilme Brant (hilisem Saarleht), ka Sirje Ploompuu oli üks nooremaid, temast sai lastearst. Tarvalt olid kõik 4 last: Laine, Vaike, Aime ja Jaan. Veel olid Sandla Raimo, Toivo Paenurm ja Rein Tarn. Mare ja Rein Tarn olid Tiitsu talust. Enamik lastest olid Kuusalu alevi lapsed, Kuusalu külast oli lapsi: Tarvalt 4, Tiitsult 2, Kalda talust 1 ja Võnsilt 1.
1944. aastal läheneb rinne ohtliku kiirusega. Mängumuru lõpetab tegevuse. Edasi saame lastehoiust rääkida alles aastal 1962.
Kuusalu Remonditehase lastehoiutuba: 1962−1968
1961. aastal alustas tööd Kuusalu Remonditehas, mis sai tuntuks üle NSV Liidu ja andis tööd paljudele kohalikele inimestele. Päevakorda tõusis terava vajadusena lastehoid.
Kuna tehas ehitas Kuusalusse ka kortermaju, siis eraldati 1962. aastal tehase asedirektor Lembit Kivimäe initsiatiivil üks neljatoaline korter lastehoiuks. Lastega hakkas tegelema Linda Mihklep (Murumaa), kes töötas Kuusalu koolis ja oli olnud seal ka pioneerijuht. Siia kanti oli ta tulnud Kundast.
Lastehoiutuba kujutas endast umbes paarikümne erinevas vanuses lapse hoidmise kohta vanemate töölolemise ajal. Õpiti arvutamist, lugemist, kirjutamist, joonistamist. Tegevused vaheldusid mängudega. Lastega käisid mängimas ja neid õpetamas ka Kuusalu kooli pioneerid.
Lapsi ei toitlustatud, lapsed ei maganud lõuna ajal. Tehaserahva lõunavaheajal viisid vanemad oma lapsed koju sööma, pärast toodi lapsed jälle lastehoidu tagasi.
Lõunaajal tuli ema mulle järele ja viis sööma, kas koju või sööklasse. Pärast viis jälle lastetuppa tagasi. Õhtuks olin ma väga väsinud ja ainult jonnisin. (Krista Kirotosk)
Olin viieaastane (saamas samal aastal kuus), kui laste hoiurühmas käima hakkasin. Meie „teine ema“ oli kasvataja Linda Mihklep, kes organiseeris meile kõikvõimalikke mänge nii sees kui väljas, õpetas meile koolitarkust, laule ja tantse. Hiljem tuli Lindale appi kasvataja Ruti Vingal, muusikatunde viis läbi ja saatis akordionil Anne Luup. Koolitarkust käisid vahel meile õpetamas ka Kuusalu kooli pioneerid (selle ja üldse eluolu kohta lasterühmas avaldas tol ajal artikli ka ajakiri „Täheke“).
Meie tähtsamad sündmused on kõik fotodele jäädvustatud. Üks meeldejäävamaid üritusi oli väljasõit Võsule ja Viitnale. Fotodelt on näha, et kaasas oli 12 last, kasvatajad Linda ja Ruti, „akordionitädi“ Anne, paar kooliõpilast ning ka mõned lapsevanemad.
Käisin lasteaias kaks aastat – siis algas kool. Arvan, et sellel lasterühmal oli tol ajal oma kindel koht meie ja meie vanemate elus. Kas me oleksime kodus selliselt kasvatatud/õpetatud saanud? Meie vanematel oli alati kiire, töönädal oli kuus päeva ja kaheksa tundi pikk. Olen väga tänulik oma kasvatajatele Lindale ja Rutile, kes meiega nii palju vaeva viitsisid näha. See oli väga oluline periood minu kujunemisel. 1964.aastal läksin Kuusalu 8.-kl. Kooli, kuid laste hoiurühm jätkas tegutsemist. (Ingrid Krall)
Mäletan lasteaiaruume nii, et oli esik, kuhu jätsime üleriided, kaks suurt mängutuba ja mitmekohaline kuivkäimla. Kahe toa keskel laiutas suur puuküttega ahi, mille ümber seinu ei olnud, nii et saime ümber ahju joosta ja üksteist taga ajada. Igal suuremal lapsel oli oma väiksem hoolealune. See tähendas, et kui väiksem potile tahtis, pidi ta sellest oma suuremat sõpra teavitama ja viimane pidi siis hoolitsema, et kõik asjad, mis vaja, aetud saaks. Mäletan, et tihti käis meiega mängimas (loe: meid kamandamas) ja meile vene keele tunde andmas Silva naabermajast. Tema käis juba koolis ja tahtis hirmsasti meiega kooli mängida. Tädi Linda lubas, sest siis sai tema rahulikult ajakirju vaadata, kui Silva meile vene keelt õpetas.
Kui kellelgi oli sünnipäev, tõi sünnipäevalapse ema või isa teistele ka midagi head. Mul on selgesti meeles, kui head olid Salme Kurgpõllu vanaema toodud koduaia ploomid.
Lasteaia päev lõppes koos tehase tööpäevaga. Viimane aeg, mil laps koju viidi, oli pool kuus õhtul. Suuremad lapsed võisid ise koju minna, kui vanematel ja kasvatajal oli nii kokku lepitud. Mina läksin hommikul ise, lõunale läksin ise ja õhtul koju läksin ise. See oli lausa uhkuse asi. Kõige tähtsamas seisuses olid rühmas niinimetatud viimase aasta lapsed – need, kes järgmisel aastal kooli pidid minema.
Mäletan, et kõigil viimase aasta tüdrukutel pidid olema „kontsaga“ kingad. See oli staatuse tunnus. Suutsin endale ka need „kontsad“ välja manguda. Konts tähendas seda, et sussi asemel oli meil sisejalatsiks kingad/sandaalid või mis iganes, millel mingi kõrgendus kanna all.
Päevaplaani mäletan umbes nii:
hirmus kiire üleriietest vabanemine,
mängutoa mänguasjaderiiuli juurde tormamine,
paremate ja tervemate mänguasjade endale krabamine,
nende peal lösutamine, et keegi neid endale ei saaks,
rahunemine ja mängudega alustamine.
Poisid mängisid tavaliselt autodega või ehitasid midagi. Need, kellele mänguasju ei jätkunud, vaatasid raamatuid või joonistasid või jooksid niisama ümber ahju. Tagaajamise mäng oli igapäevane ajaviide. Kasvatajal oli väga hea närv, sest ta lasi meil ikka kõvasti huilata, enne kui keelama hakkas.
Pidudest on meelde jäänud oktoobripühade pidu, nääripidu, armeeaastapäev, naistepäev ja koolisaatmispidu. Oktoobripühadeks olid kindlasti laulud koos lippude ja õhupallide lehvitamisega. Ühest sellisest peost on jäänud nukker mälestus. Kõik pidid kodust kaasa võtma õhupalli. Isa puhus mulle tohutu suure rohelise palli. Kui tuli laulu kord ja läksin palli võtma, oli keegi minu hiigelsuure rohelise ära võtnud ja mulle oli jäänud üks närtsinud kollane. Seisin seal täielikus masenduses. Kasvataja muudkui sosistas, et mine ja mine. Võtsin siis selle näruse kollase ja läksin lavale. Siiamaani mäletan seda häbi, kui kõik tõstsid õhupallid üles ja lehvitasid nendega ja mina pidin selle kollase üles tõstma. Võitlesin nutuga kogu laulu aja. (Saima Kallionsivu )
Eriti on meelde jäänud üks naistepäeva kontsert, kus tüdrukud esitasid noorte perenaiste tantsu, kõigil valge põll ees, rätik peas ja kulp käes. Ühe luuletuse esitasime, pika varrega harjad käes. Mina laulsin “Ema südant“ ja emmedel olid pisarad silmis …
Moes olid karnevalid. Ühel aastal käisime koolimajas õpilaste karnevalipidu vaatamas. Järgmisel aastal olime juba ise kostüümides, mustade raamidega paberist lõigatud prillid ees, ja esinesime koolilastele. Mina olin end lilleks ehtinud ja lugesin pika luuletuse. Veel olid kostümeeritud päkapikud, kompvek, lepatriinu, meremees, arst jt. (Ingrid Krall )
Minu mälestused lasteaiast on üsna hägusad, kuid hästi on meeles üks sünnipäev. Sain siis 5aastaseks, seega oli see aastal 1965. Minu ja Terje (Toompere) sünnipäevade vahe oli üks päev. Oli reedene päev ja minu sünnipäev, Terje sünnipäev jäi laupäevasele päevale ja seetõttu tähistati ka tema sünnipäeva reedel. Kingituseks oli imeilus nukuserviis: kuus tassi ja taldrikut, suhkrutoos, koorekann jm. Kui olime mõlemad oma kingitused avanud, puhkes ühtäkki tüli. Terje oli väga solvunud, et ka mina sain samasuguse kingi nagu tema. Mina olin jälle pahane, et tema üldse sai minu sünnipäeval kingituse. Igatahes seda riidu mäletan kuidagi väga selgelt. Lõpuks lohutas ja lepitas meid kasvataja Sirje (Zimmermann). (Sirje Oja)
1963. aasta suvel tuli Kuusalu lastehoidu appi Ruti, kes õppis sel ajal Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogilises Koolis.
Lapsed olid siis vanas Köstrimajas. Vanal Köstrimajal ei olnud veel juurdeehitust. Eesuksest käidi vulkaniseerimistöökotta (Eino Liholm oli meister ja juhataja, Villu Suterman õpipoiss), tagauksest käidi lastehoiutuppa (oli kaks tuba), kolmandast uksest sai korterisse, kus elas perekond Sakutin.
Tööle sõitsin Kosu külast, Lõpe talust jalgrattaga, suvi oli väga vihmane ja nii olin tööle jõudes pea alati läbimärg. Praktikat tegin üksi, see aeg sai Linda Murumaa puhkusel olla.
Minu hoole all oli 16 last. Lapsed olid erinevas vanuses. Kõige väiksem ei olnud vist veel kahenegi. Toitlustamist ja magamist ei olnud. Osa lapsi läks lõuna ajal koos vanematega sööma, osal oli kaasas pudel morsiga ja sai võiga. Päev algas hommikvõimlemisega, kuhu kuulusid ka rütmilised marsi- ja jooksulaulud. Järgnesid käelised tegevused, lugude jutustamised ja jalutuskäigud loodusesse.
Ruti praktikasuvel olid lastehoius: Ingrid Krall, Katrin Põldmaa, Liia Štšedrina, Merike Heinoja, Heino Junolainen, Aarne Kilk, Andrus Kindel, Rein Sõstar, Jaak Viilop, Mari Kivimäe, Siivi Vilbiks, Sirje Urb, Maie Kurg, Terje Toompere, Riivo Roos, Andrus Mekk.
Kuna paljudel Kuusalu lastel polnud ka kusagil olla, siis kogunes õuesoleku ajal sinna teisigi lapsi. Sõpru vaatamas ja mängimas käisid: Tiit Salumäe koos Peebuga, Alla Sakutina ja lapsed naabermajadest, ka koolilapsed. Nad mängisid väiksematega ja sõidutasid neid suure aiakäruga. Kõik tahtsid ka kiikuda ja sinna oli järjekord.
Mänguasju polnud eriti palju ja seetõttu palusin oma onul neid puust valmistada. Põhiliselt meisterdas ta loomi, need meeldisid lastele väga ja nendega mängimiseks tuli järjekorras oodata. Mängiti kolhoosimängu. Sööklamäng oli samuti populaarne. Taldrikuteks olid ristlõikes saetud ringid. Ühe suure auto meisterdas onu ja sellega sõideti Karupea mäest alla (Karupea mägi on seesama küngas, kus praegu asub ronimispüramiid).
Ruti käest saame ka nende laste nimed, kes olid käinud lastetoas eelmisel, 1962. aastal: Jüri Kivimäe, Olga Nool ja Andres Muru.
Nemad olid suured ja käisid ise jalgratastega, Peep Sammelselg käis vajaduse korral, Elle Raamat ka mitte iga päev, Olavi Virula käis koos väikeõega, kes oli toeks kõrval. Praktika lõppedes oli vaja tõendit kooli esitamiseks. Selle andis remonditehase direktor Artur Köster ja lisas, et kõik muu, mis seal kooli jaoks vaja, kirjutagu ma ise. Toimus veel tore päevane väljasõit Võsule. Sinna sõitsime remonditehase bussiga. Siis oli kaasas kolm inimest: kasvataja Linda Murumaa, lapsevanem Ellen Kivimäe ja mina.
Kuusalu Remonditehase lastepäevakodu: 1968−1981
Seoses Kuusalu Remonditehase tootmise laiendamisega 1967. aastal kerkis esile terav vajadus lasteaia järele. 1968. aastal avas Kuusalu Remonditehas lasteaia oma töötajate lastele. Lasteaed kuulus Kuusalu Remonditehase alluvusse ja sai nimeks Kuusalu RT lastepäevakodu. Lastepäevakodu raamatupidamist tegi tehase raamatupidaja ja palk maksti välja tehase kassast. Lastepäevakodu juhatajaks sai Ester Pärn, kellel oli meditsiiniline haridus, kuid hiljem omandas ta pedagoogilise hariduse Tallinna Pedagoogilises Instituudis.
Alguses oli lasteaed E. Ahrensi tänava neljatoalises korteris. Lapsi oli sõimes 13, aias 18, töötajaid 12. Sõimerühmas töötajaid nimetati medõdedeks ja sanitarideks.
Kuna korter jäi kitsaks, siis kohandati suurematele lastele ruumid vanasse kirikumajja, mida rahvas kutsus Köstrimajaks. Maja oli puuküttega ja seal puudus söögitegemise võimalus.
Töö ei olnud noorele inimesele kerge. Tööle pidin tulema kella neljaks öösel, sest ahjud tahtsid kütmist. Väiksemad lapsed olid keskküttega majas ühes kohandatud korteris ja suuremad lapsed Köstrimajas. Kõige raskem oli toitlustamine. Söök valmistati korteris ja koristaja kohuseks oli söögi toomine ämbritega teise majja – see oli väga raske, eriti talvel libedaga. Lõpuks hakkasid lõunasööki nimekirja alusel tooma lapsevanemad. (Sirje Zimmermann)
1969. aastal valmis Köstrimajale juurdeehitus, kus oli ka söökla ning keskküte. Lõppes toidu tassimine ja ahjude kütmine.
Hakkasin lasteaias käima sügisel 1968. Kuusalu lasteaed asutati Kuusalu Remonditehase töötajate laste hoiuks, seal käisid ainult tehase töötajate lapsed. Lasteaed asus Köstrimajas, peagi hakati ehitama juurdeehitust. Ehitusel kaasati ka lapsevanemaid, kellel oli kohustus teha kindel arv töötunde. Arvan, et see võiski olla aastal 1969 või 1970. Ehituse ja kolimise ajaks oli lasteaed ajutiselt paigutatud tehase saali, kus minu mäletamise järgi magasime lõunaund põrandal madratsitel.
Kui ilm lubas, tehti hommikvõimlemist õues. Meil olid kunsti- ja käsitöötunnid, muusikatunnid, korraldati kontserte lastvanematele – näärid, naistepäev jne.
Kui ma õigesti mäletan, siis oli muusikakasvatajaks Anne Luup. Kasvatajatest mäletan kasvataja Lindat, kelle perekonnanime ma kahjuks ei tea, ning kasvataja Ilvi Liukkoneni. Kokaks oli Sirje Zimmermann.
Iga päev valiti korrapidajateks kaks last, kellel olid siis põlled ees ja samast riidest rätid peas. Korrapidajad katsid lauda, aga kas ka pärast sööki koristasid, see mul meeles pole. Enne lõunasööki käisime õues jalutamas või mängimas. Peale lõunasööki oli lõunauinak ja siis jälle mänguaeg.
Mäletan seda, et kui koolivaheaegadel lasteaias ei käinud, siis käisime väikeste mannergutega sealt lõunaportsu ära toomas.
Kasvatusmeetodid olid küllalt ranged, mingit nunnutamist ma ei mäleta. Seda mäletan, et ükskord pandi ühele tüdrukule käpikud kätte, kui ta küünistas üht poissi. ja ta pidi pannkooke sööma käpikud käes. (Sünne Pajumets)
Mäletan seda, et kui koolivaheaegadel lasteaias ei käinud, siis käisime väikeste mannergutega sealt lõunaportsu ära toomas.
Kasvatusmeetodid olid küllalt ranged, mingit nunnutamist ma ei mäleta. Seda mäletan, et ükskord pandi ühele tüdrukule käpikud kätte, kui ta küünistas üht poissi. ja ta pidi pannkooke sööma käpikud käes. (Sünne Pajumets)
1968. aastal ilmunud programm „Koolieelsest kasvatusest lasteasutustes“ pakkus kasvatajatele metoodilisi nõuandeid ja erinevaid näidisteemasid ning kasvatajad pidid neid kindlalt järgima. Tundideks tuli peale kuuplaani koostada ka tunnikonspekt, millest tuli täpselt kinni pidada. Konspektis oli ära toodud täpne tunni käik ja laste eeldatavad vastused.
Õppetöö toimus ikka programmi alusel. Tuli teha ka kuuplaanid. Igaks õppeaineks tuli kirjutada konspektid, kuhu olid märgitud ka vahendid, millega tegelus läbi viiakse. Kehalises kasvatuses tuli välja kirjutada harjutused ja siis mitu korda harjutust läbi viia. Muude tegeluste konspektides oli vaja kirja panna teema, vahendid ja ka küsimused. Samuti tuli kirja panna laste eeldatavad vastused. Konspekt pidi olema igaks nädalaks. Teema võis olla sama, aga iga nädal pidi midagi uut sees olema – ikka kergemalt raskemaks. Ka uute sõnade selgitus pidi kirjas olema. (Helmi Urb, 2011)
Laste mängu- ja õpitingimused olid kitsad. Mängimine, magamine ja söömine toimus kõik ühes ruumis, millest suurema osa võtsid enda alla kahekordsed voodid. Õppevahendeid ja mänguasju tuli kasvatajatel palju endil teha. Siin aitasid kaasa ka lapsevanemad, kes valmistasid lastepäevakodule nukumajad, liivakastid ja ronimisredelid. Koos vanematega õmmeldi ka nukkudele riideid. (Lehte Sits, 1988)
Lastepäevakodul puudus oma saal. Pidusid ja võimlemistunde peeti Kuusalu Remonditehase saalis või siis ühes kortermaja kohandatud keldriruumis. Lastepäevakodu lastel oli pidulik vormiriietus, mida kanti pidudel. Näidendites kasutati kostüüme, mis olid vanemate õmmeldud.
Kuna õppekasvatustöös peeti oluliseks kommunistliku moraali- ja kollektiivsustunde kasvatust, siis oli see ka pidude läbivaks teemaks.
Mäletan, et ühel päeval vaatasime terve lasteaiaga filmi Leninist (Krista Kirotosk).
Lastepäevakodu traditsioonideks olid laste sünnipäevade tähistamine kingituste ja tordiga, nääri- ja kevadpeod, vastlapäev koos vanematega, laste koolisaatmispeod, Lenini sünnipäev, osavõtt Harju rajooni lastevõimlemispeost ja suvine Salmistul mere ääres käimine.
Hakkasime käima koolieelikutega Harju rajooni laste võimlemispidudel Keilas. Aasta jooksul õppisid lapsed etteantud kavad selgeks ning esitasid siis suurel võimlemispeol. Hommikupoole oli peo peaproov, siis rongkäigus läbi linna peoplatsile ning esinemine. Päev oli pikk, kuid lapsed olid tublid.
Tore traditsioon oli ka suvel lastega Salmistul mere ääres käimine. Hommikusöögi sõime lasteaias ära ja siis sõitsime tehase bussiga Salmistule. Lõunasöök toodi bussiga kohale, peale sööki panime lapsed magama tehase suvilasse välivooditele ja kella neljaks tuli buss järele ning oote sõid lapsed jälle lasteaias. (Helmi Urb, 2011)
Kord aastas käidi kogu lasteaiaperega ambulatooriumis tervisekontrollis, kus hambaarst kontrollis ka laste hambaid.
Ambulatooriumis käisime kogu lasteaiaga. Mäletan, kuidas üks poiss pandi pikali, kuna ta ei talunud verd. Ise jooksin hambaarsti hirmus majast välja ja hambaarsti õde ajas mind taga. (Krista Kirotosk)
1978. aastal jääb lasteaia maja kitsaks, majas töötab 3 rühma, lapsi on kokku 73. Otsustati hakata ehitama uut hoonet Kordejaani platsile.
Lasteaed Kordejaanil
Uue maja ehitamise tellis Kuusalu kolhoos ja ehitajaks sai MEK 36. Vaidlusi oli asukoha suhtes, kuid lõpuks otsustati valida Kuusalus Kordejaani plats. Ehituse algus ja käik olid vaevalised – kord polnud ehitusmaterjali, kord ehitajaid, kord raha. Suurte raskustega anti uus lasteaiahoone lõpuks ehitajate poolt üle 12. jaanuaril 1981. aastal, kuid seisis tühjana kuni augusti lõpuni, kuna ei leitud instantsi, kes oleks maja oma bilanssi võtnud.
Kuusalu Lastepäevakodu: 1981−1992
1981. aasta augusti lõpus toimus kolimine uude lasteaiahoonesse.
Uude majja kolimine oli omaette sündmus. Lasteaial polnud liiklusvahendit, oli vaid aiakäru, nii pidimegi sellega leppima. Ära tuli vedada mänguasjad, pesu, köögitarbed, tuhat muud pisiasja. Pidasime maha tõsise koosoleku. Kõik tuli täpselt kokku leppida ja kirja panna. Tuli lahendada kaks põhiküsimust: kes kannab lippu ja kes kannab Brežnevi portreed. Ettepanek oli, et Brežnevi kui elatanud inimese portreed ei sobigi kanda, vaid tuleb autoga sõidutada. Kuna autot pole, tuleb kasutada aiakäru. Nii tegimegi. Hüvastijätuks majaga, kus olime 13 aastat elanud, kirjutas kasvataja Lehte Sits laulu. (Ester Pärn)
Maja oli projekteeritud 280 lapsele. Alumisel korrusel paiknesid keskosas saal ja ametiruumid ning majatiibades sõimerühmad. Teisel korrusel olid aiarühmade ruumid. Lasteaia projekt nägi ette igale rühmale 4 ruumi: 2 tuba õppe- ja kasvatustegevuseks (eraldi õppe- ja magamistuba) ning riietus- ja pesuruum. Õpperuumis oli eraldi suures kapis köögiblokk toidunõude pesemiseks ja hoidmiseks. Magamistoas olid kappilükatavad kahekohalised raudvoodid.
Kuigi majas olid ruumid 12 rühmale, avati 1981. aasta 1. septembril esialgu kolm rühma remonditehase lastele. 1. oktoobril avati üks rühm kolhoositööliste lastele, 15. oktoobril täiendavalt veel kaks rühma kolhoositöötajate lastele. Nüüd oli majas kokku 149 last: sõimes 42 ja aiarühmas 107.
Töötajad jagunesid kahe asutuse vahel (18 tehases ja 16 kolhoosis palgal). (Lehte Sits)
1982. aastast allus lastepäevakodu Harju Rajooni Haridusosakonnale ja sai nimeks Kuusalu Lastepäevakodu. Majas töötas juba 8 rühma: 1. sõimerühm, kus käisid lapsed vanuses 1,5 kuni 2 aastat; 2. sõim lastele vanuses 2 kuni 3 aastat ja 5 aiarühma, lapsed vanuses 4 kuni 7 aastat, ning 1 ööpäevarühm.
Öölapsed toodi õhtuks kokku teistest rühmadest minu aeda. Öövalves töötas Õie Viide, kes tõi lastele õhtusöögi alt köögist ja jäi erineva vanusega lastega tegelema. Hommikul jagas ta lapsed rühmadesse tagasi. Ööbima jääjad olid enamuses Kuusalu kolhoosi töötajate lapsed, kelle vanemad olid farmitöölised. Kolhoos maksis nende hooldamise ja ülalpidamise eest. (Ruti Riiberg )
Mina mäletan lasteaia ajast öörühma (esmaspäeval lasteaeda, reedel koju) ja seda meeletut koduigatsust. Veel on mul meeles see, milline nägi kunagi välja sõimerühm. Seal olid tekkides pampudeks keeratud titabeebid oma voodites reas nagu väikesed jaaniussid. Kasvatajad toitsid neid klaasist lutipudelitest. (Irge Proos-Martin)
Rühma personali kuulus kaks kasvatajat ja tädi. Lastepäevakodu töötas 13tunnise tööpäevaga, viis päeva nädalas. Kuna ka tädide tööpäev oli nii pikk, siis said nad nädalas ühe vaba päeva. Lasteaial oli ka tööriietus: sõimes töötajatel kollasekirjud ja aias töötajatel punasekirjud põlled.
1982/83. aasta õppe- ja kasvatustöö põhiülesanneteks olid mäng, laste tervise tugevdamine ja laste kõnevilumuste arendamine. Et täita aastaülesandeid, viisid kasvatajad läbi igas kuus lastele pikki matku: iga kasvataja pidi koostama kaks matkamarsruuti ning eesmärgid ja tegevused, mida vaadeldakse ja mida õpetatakse. Sõimelastele valmistati kopsumahu suurendamiseks puhumismäng (Pedagoogilise nõukogu protokoll nr 1, 1982).
Mängu jaoks olid rühmades erinevad nurgad/keskused, mida sisustati vastavalt laste vanusele ja huvile. Suur rõhk oli loovmängul. Selleks korraldati konkurss-ülevaatus mänguvahendite valmistamiseks nii personalile kui ka lastevanematele. Kuuele tublimale rühmale määrati rahaline preemia, mille eest rühmad ostsid vajalikke mänguvahendeid.
Mängunurgad täienesid suuresti tänu lastevanemate abile. Kui 1983/84. õppeaastal oli prioriteediks põllumajanduslik mäng, siis meie rühmas aitas üks isa vineerist välja saagida mitukümmend kodulooma figuuri: hobused, lehmad, sead, lambad, kassid, koerad jms. Terve nädalavahetuse värvisin kujunditele iseloomulikku välimust ja lapsed said mängu toreda seltskonna taluloomi. Suurest ehitusmaterjalist valmisid taluhooned, lisandusid väikevahendid ja õpetus loomade eest hoolitsemise osas, kuid palju ruumi jäi ka laste vabaks fantaasiaks. (Ülle Rekk)
Õppekasvatustöö toimus koolieelse kasvatuse programmi järgi. Iga rühm kavandas kuuplaanid kvartali kaupa, kuhu pandi kirja ainete kaupa kõik tegevused, välja arvatud muusikaõpetus, mille tegi muusikaõpetaja. Eraldi kavandati ka mäng, töökasvatus ja koostöö lastevanematega. Kasvatajate tööd kontrollis juhataja.
Kasvatajad täitsid enesetäiendusvihikuid. Kasvataja pidi lugema pedagoogilist kirjandust, Õpetajate Lehte. Lasteaias toimusid lahtised tunnid, kust pidid osa võtma kõik kasvatajad ja pärast tuli teha enesetäiendusvihikusse kokkuvõtted. Et olla kursis maailmas toimuvaga, esinesid kasvatajad pedagoogilistel nõupidamistel poliitinformatsioonidega aktuaalsetel teemadel. (Lehte Sits)
1986. aastal läks juhataja Ester Pärn 18 tööaasta järel väljateenitud vanaduspensionile. Uueks juhatajaks sai majas varem medõena töötanud Küllike Enok. Vahepealsetel aastatel suurenes lasteaiapere ning 11 rühmas oli lapsi kokku 197.
Oktoobrist avati lasteaias kõneprobleemidega lastele logopeediline ehk tasandusrühm. Tööle asus äsja Tartu Ülikooli lõpetanud logopeed Katrin Kirsila.
1987. aastal muutusid mõned ametinimetused: sanitaridest ja hoidjatest said kasvataja abid.1990. aastal suleti lasteaias ööpäevarühm. (Lehte Sits)
Seoses juhataja Küllike Enoki lapsepuhkusele minekuga 1989. aastal olid lasteaias juhataja kohusetäitjateks vanemkasvataja Kai Kuuskma (Sinisalu) ja majandusjuhataja Sirje Lootus.
1991. aastal omistati Kuusalu vallale taas omavalitsuslik staatus ja seoses sellega saabus lasteaeda vallavolikogu kiri, kus paluti töökollektiivis arutada valla munitsipaalalluvusse ületuleku küsimust. 1992. aastal see toimuski.
1992. aastast sai lasteaia uueks juhatajaks Anu Ojaste, kes juba 1990. aastast oli haridusosakonna poolt määratud lasteaeda vanemkasvataja asetäitjaks. Enne seda töötas ta Harju rajooni lasteasutuste metoodik-nõunikuna.
Esimesed tööaastad juhatajana olid mulle üsna rasked. Tuli vallandada töötajaid, kellel oli probleeme töödistsipliiniga. Raskustest üle saades kujunes aga lasteaiakollektiiv sõbralikuks, juhatajat toetavaks, õpihimuliseks ning oma töösse armastusega suhtuvaks. (Anu Ojaste)
Lastepäevakodu lahtioleku aeg muutus kümne ja poole tunniseks. Lastepäevakodu oli nüüdsest avatud kella 7.15st kuni 17.45ni.
1980.– 90. aastatel olid lasteaia traditsioonilisteks ettevõtmisteks rahvaste sõpruse peod, tervisekuu üritused, erinevad spordiüritused, vastlapäeva tähistamine, näitused, kevad- ja nääripeod, samuti koolisaatmispeod.
Kuna tähtsal kohal oli kodumaa-armastuse ja rahvastevahelise sõpruse kasvatamine, siis toimus palju selleteemalisi üritusi. Lastele tutvustati NSVLi rahvaste elu. Selleks koostati pildimapid liiduvabariikide elust-olust. Suuremateks ettevõtmisteks olid V. I. Lenini sünnipäeva tähistamine ja rahvaste sõpruse peod. Lenini sünnipäeval viidi lilli Lenini portree juurde saalis ning lapsed laulsid ja lugesid luuletusi.
Meelde on jäänud suur kevadpidu „Sõprus meid kõiki ühendab“ 1985.aastal, kus iga rühm valis liiduvabariigi, mille kultuuri ta teistele tutvustas. Riietus valiti stiliseeritult vastava maa rahvariietele, lauldi või tantsiti rahvaloomingut. Meie rühm tutvustas Lätimaad ja laulis rahvalaulu „.Puhu tuul“. Üks naaberrühm tutvustas vene kultuuri – tantsis vene rahvatantsu, vanemad olid õmmelnud tüdrukutele vene rahvuslikud pihikseelikud, poistele vastavad särgid. (Ülle Rekk)
Lasteaias töötas palju aastaid medõde Lembi Kirsimaa, kelle tööülesannete hulka kuulus lisaks laste tervise jälgimisele ka tervisepropaganda tegemine. Põhjalikud kuu- ja aastaplaanid sisaldasid erinevaid vestlusi ja loenguid nii lastele, personalile kui ka lastevanematele. Oktoober oli alati tervisekuu, kus pöörati rohkem tähelepanu tervise hoidmisele. Mitmel aastal oli pearõhk käte pesemisel ning tervisepidudel etendasid kasvatajad lastele õpetlikke lugusid, kuidas olla terve („Vaat, mis juhtub Mikuga“, „Juku äpardus“).
Terviseedendamise hulka käisid ka erinevate matkade ja spordipäevade korraldamine. Kasvatajate eestvõttel viidi läbi eale vastavaid matku lähemas ja kaugemas ümbruses, eesmärgiks käitumine looduses ja loodusandidega tutvumine. Spordipäevadel osales kogu lasteaia kollektiiv. Võisteldi 4-5 alal vanusegrupiti, lisaks põnevad takistusraja läbimised, jalgrattasõidu maraton jms. Alati tehti spordipäevast kokkuvõtteid, jagati autasusid, lauldi, tantsiti.
Oli suvine spordipäev, kus tuli õuealal asuv rada läbida paljajalu. Raskeim oli parklas asuv killusikuplats. Pärast sai õues kausis jalgu pesta. (Triin Roos)
Talvisel ajal korraldati samuti talviseid spordipäevi, mis ühendati vastlapäevaga. Lustiti kelgumäel ning tehti hobusega vastlasõitu. Sobivate ilmaolude puhul ehitati lumelinna.
Üheks traditsiooniks oli kevadine võimlemispidu. Idee sai alguse sellest, et lasteaed osales juba 70. aastatel Harju rajooni laste võimlemispidudel Keilas. Eestvedajateks olid muusikaõpetaja Veera Rebane ning õpetaja Milvi Solom. Üritust valmistati ette terve aasta jooksul ja see toimus lasteaia majandusõue platsil maikuu lõpupoole. Peo juhiks oli tegelane muinasjutust või üllatuskülaline (1988. aastal Leopold lastesaatest „Kõige suurem sõber“).
Üritus algas suure rongkäiguga, kus lasteaiapere saabus rühmade kaupa koos oma rühmalipuga tantsuplatsile. Iga rühm oli valinud muusika ja vahendid ning õppinud selgeks lastele eakohase võimlemiskava. Leitud oli ühine riietus. Kaasa tegid kõik mudilased alates sõimelastest kuni koolieelikuteni välja. Väiksematele lastele valiti lihtsam tegevus ja kasvatajad tantsisid kaasa. Lisaks rühmade kavadele oli muusikaõpetaja õpetanud mõned valikkavad andekamatele koolieelikutele. Enamasti üllatasid ka kasvatajad mõne võimlemiskavaga. Üritus lõppes ühistantsuga, kus tegi kaasa kogu lasteaiapere. Pealtvaatajateks olid vanemad, kes tulid laste esinemist vaatama. (Ülle Rekk)
Töökasvatusele pöörati samuti suurt tähelepanu. Töötegemine planeeriti eraldi tegevusena kuuplaanidesse ning selle alla kuulus töö loodusnurgas, korrapidamine ja eneseteenindusoskuste arendamine. Rühmades seati sisse majapidamisnurgad, kus hoiti vahendeid ning olid korrapidajate graafikud. 80. aastate keskel rajati majandusõue aiamaadeplats, kus rühmad kasvatasid erinevaid aedvilju. Lapsed said tutvuda taimede kasvamise iseärasustega ning maitsta saaki (Pedagoogilise nõukogu protokoll nr 1, 1987).
Ka liikluskasvatus kuulus traditsiooniliste ettevõtmiste hulka. 1983. aastal valmis koostöös vanematega lasteaia majandusõue liiklusväljak. Lapsed õppisid seal ohutut liiklemist, toimusid ühised mängupäevad. Kasvatajad valmistasid mitmesuguseid liiklusalaseid õppevahendeid, mida tutvustati näitustel, kus valiti välja paremad tööd ja saadeti rajooninäitustele.
Huvitavateks ettevõtmisteks olid ka erinevad näitused. Vastavalt aastaajale koostati väljapanekuid nii sügisandidest, vanemate ja personali käsitööst, mänguvahenditest jm. Rühmade poolt valmistatud kaunid kompositsioonid nääri- või kevadeteemadel kaunistasid nii lasteaia koridore kui ka saali. Samuti korraldati pidevalt laste kunstiloomingu näitusi erinevatel teemadel. (Lehte Sits)
Lisaks lastega tehtavale tööle oli ka personalil huvitavaid ettevõtmisi. Väga populaarsed ja sisukad olid personali nääripeod. Eestvedajateks olid muusikaõpetajad Veera Rebane ja Külli Kanarik.
Eriti tore pidu oli 1986. aasta lõpus, kus toimusid lustakad etteasted laulude-tantsudega teemal „Uued suunad lasteaednike töös“. Grupp entusiaste tutvustas moedemonstratsioonil kasvatajate innovaatilist riietust. Tutvustati vihmase ilma keepi, kuhu alla võiksid varjuda kogu rühma lapsed, samuti tädile vajalikku universaalset põlle, mille nimelistes taskutes oleksid lapikesed igaks elujuhtumiks. Erilise aplausi osaliseks sai matkariietus, kus kübara küljes olid joogikõrred, seeliku moodustasid pea- või taskurätid ning õlal kotikestes mahlapurk ja leivapäts. (Ülle Rekk )
Oluliseks valdkonnaks oma töös pidasid kasvatajad koostööd lastevanematega. Vastavalt plaanidele toimusid kaks korda aastas vanemate rühma- ja üldkoosolekud. Viidi läbi ühiseid üritusi ja individuaalseid vestlusi. Kasvatajad külastasid kodusid. Lapsevanemad pidid täitma ka ÜKT (ühiskondlikult kasulik töö) tunde, valmistades mängu- ja õppevahendeid või aidates teha rühmas remonti. Aasta jooksul pidi pere tegema 20 tundi, mille kohta peeti eraldi arvestust. Lastevanemate abi oli üldiselt suur, eriti mänguvahendite muretsemisel.
Tänu ühele puidutööd tundvale isale saime rühma täispuidust mööblikomplekti, mille erinevaid osasid, nn sektsioone, sai omavahel sobitades muuta „tubade“ sisustust. Metallitööd tundva isa kaasabil saime jalgadel seisva triikimislaua, mis pakkus tüdrukutele jälle uusi tegutsemisvõimalusi. Poemänguks valmistas sama isa uhke poeleti. Koostöös emadega valmisid mänguks kardinad ja müüjate kitlid, poroloonist aed- ja puuviljad (õunad, porgandid, tomatid jms). Näpuosavad emad abistasid vahel nukuriiete ja voodipesu õmblemise. (Ülle Rekk)
Kuusalu Lasteaed Jussike: 1993−2005
Juba maja käikuandmise järel ilmnes palju ehituspraaki, mille parandustööde varjamiseks tuli midagi välja mõelda. Mõtte kaunistada maja raamatu „Jussikese seitse sõpra“ ainetel tegi juba 80. aastate algul teoks kasvataja Lehte Sits, saanud selleks eelnevalt nõusoleku kunstnik Silvi Väljalilt. Valmisid lustakad seinamaalid fuajeesse, rühmadesse ja koridoridesse.
Lasteaiale nime taotlemise plaan oli maja avamisest peale olemas. Jussikese nimega seostati erinevaid ettevõtmisi (Jussikese sügiskontsert, spordipäev, võimlemispidu jms). 1987. aastal võeti Pedagoogilises Nõukogus vastu otsus, et õppeaastat läbivaks teemaks oleks Jussikese tegevuse tutvustamine lastele (Pedagoogilise nõukogu protokoll nr 1, 1987).
Kuid alles 12. mail 1993. aastal kooskõlastas juhataja Anu Ojaste Tallinna Linnavalitsuse nimekorraldaja juures lasteaia ametlikuks nimetuseks Kuusalu Lasteaed Jussike.
1993. aastal moodustati pererühmad, st ühe pere erinevas vanuses lapsed võisid lasteaias käia ühes rühmas.
Lasteaia kasvatustöö aastaplaan oli koostatud põhimõttel, et kõikide tegevuste aluseks on rahvakalender. Põhiülesanneteks oli eetiliste tõekspidamiste kasvatamine lastes rahvakalendri tähtpäevade kaudu koostöös lasteasutuse ja perega (Pedagoogilise nõukogu protokoll nr 3, 1992).
Alates 1994. aastast olid majas liitpuudega lapsed, kes said kaks korda nädalas õpetamist ja arendamist tasandusrühma juures eraldi kasvataja juhendamisel. 1997. aastast said nad eraldi oma rühmaruumi, kus käis 7 last, kellega töötasid kasvatajad Lehte Sits, Maila Tamm, logopeed Kati Kiiver, muusikaõpetajad Anneli Rumm ja Piret Nõlvand ning ravivõimlemisspetsialist Kaire Kasepuu.
Tavarühmast vabadel päevadel töötasin invarühmas ja üks kord nädalas said kaks minu tavarühmalast võimaluse tulla invalastega tegelema: mängima, laulma, joonistama. Just said võimaluse, sest tervetele lastele olid need päevad väga oodatud. Koolieelses eas lapsed võtsid invalapsed ruttu omaks ja neile meeldis käia nendega mängimas. Tulek invarühma külla oli täiesti vabatahtlik ja tõesti väga oodatud. (Maila Tamm)
Rühm suleti 2000. aasta detsembris laste vähesuse tõttu. Üks allesjäänud laps integreeriti tasandusrühma.
1998. aasta oli lasteaia juubeliaasta. Lasteaia asutamisest Kuusalus möödus 30 aastat. Lauldi ja tantsiti lasteaiaperele, vanematele, endistele kasvandikele ja külalistele. Külaliste hulgas oli ka kunstnik Silvi Väljal, kellele meeldis meie maja väga.
90. aastate lõpus hakkasid toimuma muutused riiklikul tasandil. Lasteaedu hakati nägema eelkõige kui õppe- ja kasvatusasutusi. Hakati arvestama lapse eripäraga ja suuremat rõhku hakati panema algõpetusele. 1999. aastal võeti vastu uus koolieelse lasteasutuse seadus ja kinnitati alushariduse raamõppekava, mille alusel määrati kindlaks õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, õppe- ja kasvatustegevuse korralduse põhimõtted, sisu, maht ja ajaline korraldus, lapse arengu hindamise põhimõtted, lapse arengu eeldatavad tulemused õppekava läbimisel. Raamõppekava järgi pidi koostama iga lasteeaed oma õppekava. Õppekavatööga küll alustati, kuid tulemused jäid tagasihoidlikuks. Rühmaõpetajad koostasid oma rühma tegevuskava, kus toodi välja rühma töö eesmärgid, konkreetsed tegevusplaanid, koostöö vanematega, üritused jms. Ka ühtlustati nõuded õppekasvatustöö päeviku täitmisel, aruannete koostamisel.
Juhataja tegeles lasteaia dokumentide uuendamisega (lasteaia põhimäärus, lasteaeda vastuvõtukord, töösisekorra eeskirjad jms). Samal aastal muudeti ka kasvataja ametinimetus. Uueks nimeks sai lasteaiaõpetaja, kasvataja abi nimetus muutus õpetaja abiks.
Suuremat tähelepanu hakati pöörama lapse arengu hindamisele ja vanematele tagasiside andmisele. Üks kord nädalas oli kodustel lastel võimalus käia lasteaias mängimas, meisterdamas, joonistamas. Sellest võttis osa 10 last.
2000. aasta oli lasteaiale raske. Järsult vähenes laste arv ja vallavolikogu otsusega jäi lasteaeda 7 rühma. Juhatajana tuli mul koondada 8 töötajat. (Anu Ojaste)
18. oktoobril 2000. aastal lõppes juhataja Anu Ojastel tööleping Kuusalu Vallavalitsusega. Uueks lasteaia juhatajaks sai õpetaja Astrid Meister.
Alates 2001. aasta kevadest lõpetavad koolieelikud lasteaia uue Jussikese illustratsiooniga tunnistusega, mille valmimisele aitas kaasa lapsevanem Merje Meriloo.
2002. aasta kujunes taas sünnipäeva aastaks − lasteaiahoone Kordejaanil sai 20aastaseks. Suurim kink majale oli uhiuus Jussikese sümboolikaga ja lasteaia täisnimetusega suur lipp ning laualipud ja vimplid.
Koostöö kooliga oli tihe. Toimusid vestlusringid algklasside õpetajate ja lasteaiaõpetajate vahel, et tõhustada tegevust laste kooliks ettevalmistamisel. 2002. aasta sügisel tehti algust ühise teabepäevaga „Meie lapsest saab koolilaps“ koolieelikute vanematele, kus anti nõuandeid koolivalmiduse saavutamiseks.
2002. aasta novembris jõustus määrus pedagoogide kvalifikatsiooninõuete täitmise kohta. Ametijärgud uue määruse järgi olid noorempedagoog, pedagoog, vanempedagoog, pedagoog-metoodik (Pedagoogilise nõukogu protokoll nr 3, 2003).
2002. aastal avati veel üks aiarühm; majas töötas nüüd kaheksa rühma: üks sõimerühm, kuus aiarühma ja tasandusrühm.
2003. aastast alustas lasteaia juures tööd beebikool 0−3aastastele lastele ja nende vanematele. Juhendajaks oli muusikaõpetaja Piret Nõlvand. Kord nädalas käisid beebid koos laulmas ja mängimas ning lasteaiaga tutvumas.
2003. aasta sügisel saab juhataja asetäitjaks õppe- ja kasvatustöö alal 20aastase tööstaažiga lasteaiaõpetaja Ülle Rekk. Kuna ligi 10 aastat puudus lasteaial vastav ametikoht, tuli tegelda lasteaia õppekava koostamise ja õppekasvatustegevuse korraldamisega.
Kui 90. aastate alguses hakati Eestimaal väärtustama eesti rahvatraditsioone, siis hakkas kogu õppe- ja kasvatustegevus sellel põhinema.
Aastatega amortiseerunud lasteaiahoone ei vastanud enam tervisekaitse nõuetele ning juba 2001. aastal toimunud ekspertiis tunnistas maja kohati avariiohtlikuks. Hakati otsima lahendusi olukorra parandamiseks. 2004. aasta sügisesele köögibloki renoveerimisele järgnes kogu lasteaiahoone ja maa-ala renoveerimine. Ehitajaks sai Facio Ehituse AS. 2005. aasta kulges ehitustööde tähe all.
Renoveeritud Jussike: 2006. aastast tänapäevani
2006. aasta alguses lõppesid lasteaiahoone renoveerimistööd ning lasteaiapere jätkas tavapärast tööd. Lisaks imeilusatele värvilistele rühmaruumidele lisandusid ruumid erinevaks lisategevuseks (muinasjututuba, kunsti- ja tehnikatuba, võimlemis- ja muusikasaalid jms). Ka uuendatud õueala pakkus rohkeid võimalusi õuetegevuseks (Lisa13).
Järgides Jussikese nimetraditsiooni, uuendati ka lasteaia eesfuajees temaatiline seinapannoo Jussikese teekonnast, mille autoriks oli kunstnik Helina Toater. Kaunid seinamaalid kujundati ka muinasjutu- ja kunstituppa. Rühmad said endale valida nimitegelase.
Renoveerimisejärgselt töötas lasteaias 9 rühma. Normatiivseid kohti oli 156, kuid hoolekogu nõusolekul ja tingimuste olemasolul suurendati laste arvu 176ni. Lisandus teine valverühm. Tööle asus 0,5 kohaga tervishoiutöötaja. Suur vajadus oli logopeedi järele.
Kuna paljud lasteaias vastuvõetud korrad olid „oma aja ära elanud” ning muudatused seadusandluses ja lasteaia struktuuris nõudsid uute materjalide väljatöötamist, pühenduti lasteaia dokumentatsiooni uuendamisele. Valmisid lasteaia uus arengukava, põhimäärus, töösisekorraeeskirjad, palgajuhend, lasteaeda vastuvõtu ja väljaarvamise kord jm (Tegevuskava 2007/2008).
Õppe- ja kasvatustegevuse aluseks oli riiklikust raamõppekavast lähtuv lasteaia õppekava.
Jõulude tähistamiseks on meeldejäävaid ettevõtmisi toimunud palju. Uudseks ja põnevaks lahenduseks on detsembrikuus lasteaia saalis ülesseatud Päkapikumaa. Lisandusid jõulukohvik ja erinevatel aastatel erinevad väljapanekud/näitused: küünla, jõulupostkaartide- või piparkooginäitus jm.
Jõulumeeleolus saalis avatud jõulukohvik meelitas lapsi ja vanemaid saali, et mõnusa jõulumuusika saatel kooki maitsta ning näitusi imetleda. (Anu Ojaste)
Lõpuks leiti võimalusi ka huvitegevuse arendamiseks. Petsi Spordiklubi tantsurühmale lisandusid laste laulustuudio Jussikesed ja karateering, kus jätkub huvitavat tegevust erinevate huvidega lastele.
Kuna koolivalmidus oli mitmel aastal riiklikuks prioriteediks, siis pöörati ka lasteaias sellele suuremat tähelepanu. Kavandati põhjalik tegevuskava laste koolivalmiduse saavutamiseks ning lastevanemate nõustamiseks. Vajadusel toetati lapsi individuaalsete õppekavade rakendamise kaudu või pakuti vanemale võimalust lapse koolikohustuse edasilükkamiseks aasta võrra.
2009. aastal võeti vastu uus koolieelsete lasteasutuste riiklik õppekava, mis omakorda tingis senise Kuusalu Lasteaia Jussike õppekava sellega kooskõlla viimise. Kuna riiklikus õppekavas on välja toodud ainult 6−7aastaste laste eeldatavad tulemused valdkonniti ja üldoskustes, siis tuli pedagoogidel oma maja jaoks välja töötada eeldatavad tulemused ka nooremate vanuserühmade jaoks. Samuti tuli täpsustada majasisene õppekasvatustegevuse korraldus ja lapse arengu hindamine. (Õppekava 2009)
Kuusalu Vallavolikogu otsusel lõpetati täiendavate lasteaiakohtade loomise eesmärgil alates 1.09.2010 tasandusrühma tegevus. Tasandusrühma asemel moodustati noorem aiarühm, mille juurde integreeriti koos abiõpetajaga kolm keele ja kõne valdkonnas tuge vajavat last. Moodustati neljas valverühm.
Sügisest 2010 õnnestus lõpuks tööle saada kvalifikatsioonile vastav logopeed, kes tegeles kõneuuringutega ja asus tegema kõneravitööd (Sisehindamisaruanne 2010).
Lasteaiakompleksi renoveerimise järel paranesid laste ning töötajate õppimis- ja töötingimused täielikult. Kaasaaegselt sisustatud rühmatoad, lisaruumid ja õueala pakuvad erinevaid võimalusi huvitavaks tegevuseks. Järjest on paranenud ka infotehnoloogiline baas.
2013. aastast kuulub lasteaed Tervist Edendavate Lasteaedade hulka.
Laste toitumisharjumuste parandamiseks moodustati tervisemeeskond ja hakati korraldama erinevaid temaatilisi nädalaid, kus tutvustati põhjalikumalt erinevaid toiduainete liike ja lapsed said ka neid maitsta.
Aegade jooksul on lasteaed/-hoid kandnud erinevaid nimetusi:
- Kuusalu laste mängumuru – 1943 suvi, juhataja Hedvig Laino
- Kuusalu lastehoiutuba 1962–1968
- Kuusalu Remonditehase lastepäevakodu 1968–1981
- Kuusalu Lastepäevakodu 1981–1992
- Kuusalu Lasteaed Jussike 1993− …
Lasteaial on olnud neli juhatajat:
- Ester Pärn
- Küllike Enok
- Anu Ojaste
- Astrid Meister
Töös ei ole kajastatud lähiminevikku ja tänast päeva. Kuid ehk saab seegi osa siin kunagi olema.
Kuna on suur juubeldamise aasta, siis on see meie kingitus 50aastasele lasteaiale, 80aastasele Kuusalu vallale ja meie armsale 100aastasele Eestile.
SUUR TÄNU VIHJETE ANDJATELE FB GRUPIST KUUSALU AJALUGU JA KÕIGILE, KES OMA MÄLESTUSI JAGASID.
SUUR TÄNU JANIKA KUUSEOJALE, KES VÕTTIS VAEVAKS LASTEAIA LUGU UURIDA, JA ÜLLE REKILE, KES TEDA SELLES TÖÖS ABISTAS.
SUUR TÄNU MAILA TAMMELE, KELLEGA KOOS LUGUSID KUULASIME, ARUTASIME JA RÕÕMUSTASIME.
SUUR TÄNU INGRID KRALLILE, KES TEKSTI TOIMETAS.
Koostaja: Kaire Altosaar
Kõik täpsustused, mälestused ja fotod on ka edaspidi oodatud.
