Praktikagrupi tüdrukustest said ka kooliaja parimad sõbrad. Suhtlesime pikalt ka pärast kooli ja kahega tänaseni. Ei saa jätta kirjeldamata meie väga ilusaid praktikapõllesid. Lasime need kõik ühesugusest riidest ja ühesuguse lõike järgi teha. See oli selline tagant nööbitava seelikuosaga põll, ilusad laiad satsid õlgadel ja allosas. Kanditud äärtega, muster oli rohelise-mustaga. Kõik imetlesid ja kiitsid meie põllesid. Kahjuks pole mul ühtegi pilti kus nendega oleksime.  Põlle oli mugav teiste riiete peale panna.Tol ajal esitati nõudmisi ka välimusele, meile öeldi, et juuksed võiksid olla kinni ja küüned lühikesed.

Mäletan üht nääripidu, mille pidime meie (praktikandid) eeskavaga sisustama. See tähendas näidendit, kuhu siis lõpuks ka näärivana oli kaasatud. Tegelased näidendis olid kuu, lumehelbed ja keegi veel…, aga mina olin nõid ja tegin seal midagi halba. Lugu looks, aga tore oli hoopiski eellugu. Näärivanaks oli Gunnar Kilgas, temale selgitasime oma kava ja leppisime kokku kuidas ja millal ta tuleb, tegime koos grimmi ja rääkisime.See oli selline eriliselt tore olemine ja tegemine koos päris näitlejaga. 

Üks mälestus nääridest veel. Ma ei mäletagi täpselt, kas olin siis juba seal lasteaias tööl või veel praktikal, aga ühel hommikul tuli metoodik ja palus, et oleksin kohe algaval  sõimelaste peol näärivana. Ma ei tea, kas keegi kes lubas oli tulemata jäänud või mis , aga väga ootamatult see tuli ja ma ei tahtnud üldse seda teha. Aga palumine oli tungiv. Kiirelt riided selga ja selgitamine, julgustamine, et ole nagu oled, väikestel ongi hea, kui väiksem ja vaiksem ja mahedama häälega. Metoodik andis mulle ühe ilusa pehme helesinise jänese, et see võiks olla nagu minu sõber ja mingi jutt sellega ….Ja tegelikult oligi tore, keegi ei nutnud ega kartnud. Toimus aga selline vahejuhtum. Rääkisin seal midagi oma sõbrakese- jänesega ja korraga oli üks väike poiss minu juures ja palus väga , et ma selle jänese temale kingiksin. Olin korraks nõutu, aga kogusin end ruttu ja laususin, et kahjuks ma ei saa, sest sõpru ei kingita ära. Aga jänes tegi talle pai ja siis tahtsid kõik pai ja vahejuhtum lahenes ilusti. Teised kiitsid mu leidlikkust ja minul oli hea meel, et selline mõte tuli.

Pikk suvine praktika oli Türil. Tahtsime sõbrannaga ühte lasteaeda ja ka saime.Türil oli vist mitu lasteaeda, meie olime ühes uuemas ja suuremas. Elasime seal samas lasteaias ühes ruumis, kus oli veel igasugu tavaari, aga me mahtusime ära ja nii oligi. Minu praktikarühmaks sai sõim, aga sõbranna hakkas tööle rühmas, kus lapsed jäid ka ööseks. Koju viidi nad nädalavahetuseks. Oli üks selline aeg. Kõige tähtsam oli töö ja põllumajanduses olid hooajal päevad pikad. See oli see kangelaslüpsjate ja -traktoristide aeg. Tuli ju ülesehitada õitsvat sotsialismi. Keegi kuskil leidis, et laste jaoks on kõige parem koht ikka kasvatusasutus ja nii ongi kõik hästi. Kui ma sellele tagasi mõtlen, siis veel praegugi tõmbub süda kurbusest kokku. 

Läksin tihti peale enda tööpäeva sõbranna rühma ja koos panime neid lapsi õhtuti magama. Need olid kurvad ja nutused uinumised. Me tegime kõik, et neil oleks tore, rääkisime jutte, laulsime, hoidsime neid süles ja lohutasime…. Siia tahaksin rasvaselt ja suurelt kirjutada NII EI TOHI VÄIKESTE LASTEGA TEHA!MITTE KEEGI JA MITTE KUNAGI.
Päev oli päev ja lapsed unustavad mängides oma mured ja igatsused , aga õhtul tuleb kurbus. Eks muidugi oli lapsi, kes vapramalt toime tulid, kuid nutjaid oli ikka palju. Mäletan, kuidas kaks õde üksteist pesuruumis kallistasid ja lohutasid, kes nuttis patja, kes küsis ja küsis ja küsis. 

Üks valus mälestus on viimasest praktikapäevast. See oli reede ja pidime öörühmalaste vanemad ära ootama, et siis ise lahkuda. Vanemad toodi lastele bussiga järgi. Buss tuli ja kõik võtsid oma lapsed. Laste rõõm oli suur. Üks poiss seisis ja otsis ja vaatas-talle ei tulnud keegi järgi. Kuidas ta nuttis…. Neelasime pisaraid ja püüdsime lohutada. Helistasime juhatajale ja ta lausus, et seda on ennegi juhtunud, et ta tuleb ja vaatab millise kasvataja juurde laps nädalavahetuseks saab. Meil oli hullult kiire bussile. Nuttev poiss jäi juhatajaga ja meie jooksime bussile, et Paide sõita ja sealt koju. Eks me olime mõlemad sõbrannaga parajas šokis. Ostsime piletid ja istusime. Oma suure koti jätsin istme kõrvale vahekäiku. Me ei rääkinud terve tee. Kui Paides bussist väljusime, nägin, et mu rahakott, mille olin hajameelselt suurde kotti torganud oli kadunud. See oligi varastatud, kogu mu suvine teenistus, kõik viimse kopikani. Nüüd vajus kõik kokku-see nuttev poiss ja kaotatud raha…Ma istusin kõnnitee äärekivile ja hakkasin nutma, lihtsalt istusin ja nutsin. Sõbranna lohutas ja palus mul püsti tõusta. Ma ei suutnud ja mäletan nii selgelt , kuidas ma mõtlesin, et maailmas on nii palju koledust ja ülekohut.

Kõik haavad paranevad ja meil oli ju parasjagu käsil noorus. Pärast suve algas esimene päris tööaasta. Asjalood kujunesid nii, et mina ja veel üks tüdruk praktikagrupist jäime oma praktikalasteaeda tööle, nad oleks meid kõiki võtnud. 

Saime linnaosalt kahepeale ühikatoa koos köögiploki ja wc-ga. Esimene oma kodu! Koos tegime remonti, tõime oma kodudest mis saime ja sobis ja ostsime uued kardinad. Samasuguse kardina riputasime köögiploki ette. Oli väga ilus pesake. Magasime koos ühel lahtikäival diivanil, sest kahte voodit sinna tuppa  poleks mahtunud ja me tahtsime , et oleks ikka nagu tuba, mitte magamistuba. Ikka diivan ja diivanilaud kommikausi ja lilledega. Meil käis külalisi ja oli väga tore. 

Elu läks omasoodu ja ainult aasta ma selles lasteaias tööl olingi. Abiellusin ja elukohaks sai Kuusalu, millest ma midagi kuulnud polnud. Peale lapsehoolduspuhkust käisin end kohalikku lasteaeda tööle pakkumas. Minu meelest sain ma alguses eitava vastuse, aga mõne aja pärast sain teada, et mind siiski oodatakse.

Täiesti uus ajajärk, uus lasteaed ja uued inimesed. 

Igale mängijale jagatakse 5 kaarti. Üks kaart pannakse avakaardiks keskele. Ülejäänud kaardipakk pannakse tagurpidi, aga enne seda võetakse üks kaart trumbiks ja pannakse õigetpidi kaardipaki alla. Avakaardi peale hakatakse kordamööda käima nii, et ühe kaardiga tapad ja kui tapetud, paned peale veel ühe kaardi järgmisele mängijale tapmiseks. Võtad pakist kaks kaarti juurde. Peale iga käimiskorda peab mängijatel käes olema 5 kaarti. Kaardid laotakse terve mängu jooksul ühte hunnikusse. Kui mängija ei saa talle eelmise mängija poolt pandud kaarti tappa, peab ta kaardihunnikust 5 pealmist kaarti endale võtma. Järgmine mängija hakkab tapma kaarti, mis peale eelmise mängija üles võtmist jäi kaardipaki pealmiseks kaardiks. Mängitakse seni kuni algsest hunnikust on kõik kaardid otsas, kaasa arvatud alumine trump. Võidab see, kes esimesena kaartidest lahti saab.

Selle mängu võlu seisneb kindlasti lihtsuses ja kiiruses. Samas on ka strateegial siin täiesti oma koht, seda just järgmisele mängijale tapmiseks pandava kaardi valikul. Mängu alguses on kaval ära panna oma kõige nõrgemad kaardid, millega ise hiljem teiste kaarte tappa ei saa.  Mängu lõpupoole võib osutuda strateegiliselt targaks panna vastasele tapmiseks võimalikult tugev kaart, sundides teda üles võtma 5 kaarti ja sellega vältida, et ta kaartidest kiirelt vabaneb.

Meil oli vist küll maailma rangeim eesti keele õpetaja. Seal sain teada, et ma ei oska üldse
kirjutada. Neid punaseid etteütlusi ja muid kirjalikke töid ei taha mäletada. Lohutav oli, et
meid, selliseid, oli palju. Mäletan, kuidas vihiku lehekülg tuli jagada pooleks ja iga kirjutatud
lause kõrvale tuli kirjutada reegel, mis põhjendas, miks.
Ja siis selline aine nagu Lastekirjandus. Kirjandust armastasin ma nagunii, nüüd avardus ka
lastekirjanduse maastik. Mäletan, et ostsin sel ajal poest ära kõik uued ilmunud
lasteraamatud. Raamatud olid sel ajal väga odavad.

Neid aineid ja karismaatilisi õppejõude oli nii palju, et las jääb nii.
Mul on alles veel mõningad konspektid. Sel ajal tuli ju kõik konspekteerida. Ma ei tea, kuidas
me küll jõudsime, päevad olid pikad, loenguid palju.
Teen konspektidest mõned pildid. Ongi aeg, mõni hakkab juba rabedaks muutuma. Vaatan ja
imestan ka oma käekirja – see pole mul enam üldse selline, kohe üldse mitte.
p.s. Mis seal salata, mõnd asja on üsna võimatu ilma muigeta lugeda, sest kommunistlikust
ideoloogiast ei saanud veel üle ega ümber. Aga see lihtsalt oli , nagu mingi kummaline
pisuhänd. Õnneks ei võtnud ju enamik inimesi seda tõsiselt. See lihtsalt oli nii.
Praegu lõpetan ja jätkan millalgi oma esimese praktikakoha lugudega. Ja samas vaimus
jõuan ehk kunagi tänasesse päeva välja.

Uurime, vaatleme, võrdleme.

Maitseained on nii pulbri kujul kui ka kuivatatud vilja kujul (kaneelikoor, kardemonikuprad, vaniljekaunad, nelgipungad, ingverijuur).

Vaatleme, katsume, nuusutame, maitseme. Nuusutades nimetame ja teeme seda mitu korda , püüdes lõhnu meelde talletada, eristada. Lõpus teeme seda kinnisilmi.

Mängu mängime kogu jõulukuu jooksul.

1.Laps täidab kuivainega trehtli abil kitsamad anumad.

2.Laps täidab laiemad anumad kulbiga.

Lõpetades koristatakse kandikule pudenenud terad.

Kandikul karp kolme erineva pesaga. Ühes pesas läbisegi erineva kujuga makaronid. Pintsetid.

Laps sorteerib pintsettide abil makaronid erinevatesse pesadesse ( n. lipsukesed, sarvekesed, teokarbid vms.)

Harjutuse lõppedes segatakse kõik makaronid jälle ühte pesasse. 

Kandikul katseklaasid, anum mannaga, mõõtekulbid, trehtel.

Laps täidab trehtli abil mannaga katseklaasid. NB. Selles harjutuses on vajalik jälgida, millal manna ulatub trehtli otsani. See on lastele päris raske ja tihti voolab manna trehtli ära võttes kandikule. 

Katseklaasid tühjendatakse, kandik korrastatakse.

Taolises võtmes saab ise kõikvõimalik variatsioone juurde luua.