Oli 1982 aasta suvi, olin lõpetanud keskkooli ja ei teadnud ikka veel kindlalt, mida
edasi õppida soovin. Koos sõbrannaga ( mitte lihtsalt sõbrannaga vaid südamesõbraga,
parimaga , keda keegi endale tahta võiks) mõtisklesime selle üle. Minu lemmikained koolis
olid kirjandus ja ajalugu, joonistamine (kui see veel tunniplaanis oli), ka loodusõpetus.
Sõbranna oli tugev matemaatikas, mis oli mulle kõige raskem aine. Nii me siis mõtlesime,
otsisime ühisosa. Olime otsustanud, et tahame ikkagi midagi koos edasi õppida. Ja siis
turgatas meile pähe, et mõlemale meeldis suviti lasteaias töötada. Lamp lõi põlema ja jäigi.
Seadsime sammud Tallinna Pedagoogilisse Kooli (hilisem nimetus Tallinna Pedagoogiline
Seminar), rahvasuus Pisipeda. Nimetusi on sel koolil läbi aja olnud erinevaid, kuid sisu
sama- lasteaednike koolitamine (samal aastal võeti sinna vastu ka esimest korda algklasside
õpetajaid, hiljem vist ka sotsiaaltöötajaid). Soovijaid oli väga palju, ma ei mäleta täpselt, aga
minu meelest oli see 6 tahtjat kohale. Minul tuli sooritada vaid muusikaline katse kuna
neljade-viitega lõpetanud võeti vastu ilma eksamiteta. Mäletan, et paljudele tüdrukutele
pakuti paberite üleviimist algklassiõpetajate kursusele, sest sinna tahtjaid oli vast avatud
uuel erialal vähe. Mitmed nii tegidki. Kursus oli meil suur, vast nii 30 tüdrukut.
Mäletan, et alguses mulle selles koolis väga ei meeldinud. Mõned õppejõud, kel oli seljataga
pikk lasteaiakasvataja staaž, kasutasid meiega samasugust keelepruuki/intonatsiooni nagu
nad olid aastakümnete jooksul lasteaias omandanud. Samas olid nad ülitugevad praktikud ja
edastasid kõik oma teadmised ülima põhjalikkusega. Ajapikku harjusin, kuid mäletan hästi
seda mõtet, et kui minuga peaks midagi niisugust kunagi juhtuma, siis loobun kindlasti sellest
tööst.
Pisipeda oli kindlasti ülitugev praktikute kasvulava. Pole võimalik seda kooli üle kiita. Oli
imetlusväärselt andekaid ja huvitavaid õppejõude. Kõikidel õpetajatel oli üks ühine joon- nad
olid väga nõudlikud. Polnud mingisugust võimalust kuidagi „libistada“, laveerida. Oli väga
inspireerivaid aineid nagu Ilmekas lugemine, mida õpetas mõni näitleja. Mäletan harjutust,
kui pidime edastama teadet, igale ühele öeldi mõni loom, keda ta pidi kehastama seda
teadet öeldes. Oli väga meeleolukas. Kõik need kõne- hääldamiseharjutused. Mäletan neid
siiani peast. Kirjutan siia ka ühe, kõik kes soovivad võivad seda siis harjutada. Tuleb öelda nii
kiiresti kui suudad, aga tekst peab olema selge ja arusaadav.
Elasid kord kolm jaapanlast- Jak, Jaksitrak, Jaksitarak Alatsitroni.
Kosisid nad kolme neidu- Tsipi, Tsipitripi; Tsipitripi Lapaponi.
Jak see kosis Tsipi, Jaksitrak Tsipitripi, Jaksitrak Alatsitroni Tsipitripi Lapaponi.
Siis kunstiõpetus, klaveriõpetus. Klaveritundides pidime selgeks saama vähemalt jooksu,
marsi ja siis mingi pala, millega hüplevat liikumist saata. Kuna õppisime ka kehalise
kasvatuse metoodikat, siis pidime olema suutelised mängima harjutustele klaverisaadet.
Muidugi õppisime heliredelid ja saateid laulukestele. Oi, see oli mulle raske. Aga õpetaja oli
hea ja mõistev.
Meil oli vist küll maailma rangeim eesti keele õpetaja. Seal sain teada, et ma ei oska üldse
kirjutada. Neid punaseid etteütlusi ja muid kirjalikke töid ei taha mäletada. Lohutav oli, et
meid, selliseid, oli palju. Mäletan, kuidas vihiku lehekülg tuli jagada pooleks ja iga kirjutatud
lause kõrvale tuli kirjutada reegel, mis põhjendas, miks.
Ja siis selline aine nagu Lastekirjandus. Kirjandust armastasin ma nagunii, nüüd avardus ka
lastekirjanduse maastik. Mäletan, et ostsin sel ajal poest ära kõik uued ilmunud
lasteraamatud. Raamatud olid sel ajal väga odavad.
Neid aineid ja karismaatilisi õppejõude oli nii palju, et las jääb nii.
Mul on alles veel mõningad konspektid. Sel ajal tuli ju kõik konspekteerida. Ma ei tea, kuidas
me küll jõudsime, päevad olid pikad, loenguid palju.
Teen konspektidest mõned pildid. Ongi aeg, mõni hakkab juba rabedaks muutuma. Vaatan ja
imestan ka oma käekirja – see pole mul enam üldse selline, kohe üldse mitte.
p.s. Mis seal salata, mõnd asja on üsna võimatu ilma muigeta lugeda, sest kommunistlikust
ideoloogiast ei saanud veel üle ega ümber. Aga see lihtsalt oli , nagu mingi kummaline
pisuhänd. Õnneks ei võtnud ju enamik inimesi seda tõsiselt. See lihtsalt oli nii.
Praegu lõpetan ja jätkan millalgi oma esimese praktikakoha lugudega. Ja samas vaimus
jõuan ehk kunagi tänasesse päeva välja.
